Mis oleks, kui unenäod ei oleks müstiline mõistatus, vaid elav vaimu laboratoorium? Teoses ¿Uni ja unenäod” viib Alfred Maury, 19. sajandi eksperimentaalse psühholoogia pioneer, läbi paeluva uurimuse selle kohta, mis juhtub siis, kui teadvus nõrgeneb: unenägude teke, kujutiste järjestus, mälu roll, hüpnagoogilised illusioonid, õudusunenäod, somnambulism, ekstaas, hüpnotism, joovastus, deliirium... Mitte midagi ei jäeta juhuse hooleks. Väsimatu enesevaatlejana korrutab Maury katseid ja täpseid kirjeldusi (esilekutsutud ärkamised, meelelised stiimulid une ajal, seosed tegelike aistingute ja unenäostseenide vahel), et lahti harutada unenägemise mehhanism ning selle tihedad seosed keha, meelte ja mäluga. Lehekülgede arenedes hägustuvad piirid unenägude, hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel: meel seostab läbi assonantsi, võimendab muljeid, loob usutavaid hallutsinatsioone ja paljastab mõnikord unustatud mälestusi. Selge, metoodiline ja sageli üllatav klassikaline teos toob dialoogi psühholoogia, füsioloogia ja köitvad tunnistused. Kõigile, kes küsivad kujutlusvõime, teadvuse või öö saladuste kohta, on see fundamentaalne, julge ja rabavalt kaasaegne teos - teaduslik ja intiimne rännak, milles unenägu õpib rääkima.